Tänapäeval on inimesed harjunud neile erasektoris osaks saava klienditeenindusstandardi ja tähelepanuga ning ootavad samasugust emotsionaalset rahuldust ka avalikus sektoris töötavatelt inimestelt. Õpetajad peavad näiteks suutma oma viha ja ärrituvust alla suruda, kui mõni õpilane tundi segab või õpetajat solvab, sest õpetaja peab jääma igas situatsioonis väärikaks ja pedagoogiliseks. Tuleb kannatlikult ja sõbralikult suhelda närviliste või süüdistavate lapsevanematega, tulla toime kolleegide nõudmiste või ootustega ning koolis sageli ette tulevate katkestuste ja ootamatustega (tunniplaani muutused, külaliste vastuvõtt jne).

Pidev emotsionaalne pingutamine ongi emotsionaalne töö ja see väsitab. Kool on äärmiselt intensiivne suhtluskeskkond, kus tuleb päeva jooksul paljude erinevate inimestega ja sageli korraga suhelda, lahendada probleeme ja konfliktolukordi ning võtta maha õpilaste pingeid, et saaks tunniga normaalselt edasi minna. Sageli pole selline emotsionaalne töö ja intensiivne suhtlustegevus aga piisavalt tööandja poolt märgatud ja hinnatud.

 

Mis on emotsionaalne töö?

Emotsionaalse töö (emotional labor) mõiste sõnastas 1983. aastal Ameerika Ühendriikide sotsioloog Arlie Hochschild (“The Managed Heart: Commercialization of Human Feeling“), kelle sõnul on see töötaja emotsioonide reguleerimise vorm, mille kaudu inimesed väljendavad tööpäeva jooksul tööandja nõutud tundeid nähtava näoilme ja kehakeele kaudu. Töötajatel tuleb klientidega, kaastöötajate ja ülemustega suheldes oma emotsioone kontrollida või väljendada viisil, mis on kooskõlas organisatsiooni väärtustega ja toob organisatsioonile edu (nt klienditeenindus ettevõtluses). See võib tähendada nii negatiivsete tunnete allasurumist kui ka kohustust väljendada klientidega suheldes teatud positiivseid tundeid.

freepik.com

Toetav organisatsiooni kultuur ja selgelt sõnastatud väärtused ning eetilised normid aitavad õpetajatel emotsionaalse tööga paremini hakkama saada

Hochschild jagas emotsionaalse töö kaheks komponendiks: pinnapealne töö (surface acting) ja sügavuti töö (deep acting). Pinnapealne töö toimub, kui inimene küll väljendab töökoha poolt nõutud emotsioone, kuid sisimas ta samamoodi ei tunne. Nt väljendab õpetaja tundi segava ja ropendava õpilase suhtes väliselt viisakust ja lahkust, kuigi tegelikult tunneb viha ja soovi laps lihtsalt ukse taha tõsta.

Sügavuti töö on pingutust nõudev protsess, mille käigus töötaja kohandab oma tundeid organisatsiooni ootuste ja normidega, väljendades teistega suheldes rohkem loomulikke ja ehedaid emotsioone. Nt tunneb õpetaja halvasti käituva lapse suhtes mitte viha, vaid kaastunnet ja mõistab, et tundi segava käitumise põhjuseks on lapse probleem, mitte tema probleem. See aitab jääda lapsega suheldes rahulikuks ka sisemiselt.

Mõlema emotsionaalse töö eesmärgiks enamasti klientide ja kolleegidega suheldes näidata üles positiivseid emotsioone. Uuringud näitavad siiski, et  pinnapealne töö omab töötaja tervisele suuremat negatiivset mõju kui sügavuti töö, kuna inimene on rohkem iseendaga vastuolus. Siin võib olla abi organisatsiooni eetikast, aga ka kutseeetikast, mis aitab õpetajal end sisemiselt rohkem häälestada ja organisatsiooni või ametiga seotud ootustega paremini kohaneda. See aitab ka pingesituatsioonis kergemini ja mugavamalt teha valik positiivsete tunnete väljendamiseks.

õpetajatöös on palju emotsionaalset tööd

freepik.com

On kultuure, kus üleüldine ühiskondlik positiivsus (nt Ameerikas) toetab inimesi emotsionaalse töö sooritamisel. Eestis kahjuks on liiga tihti veel normiks morn, tõsine ja tusane olemine. Asjalikku inimest kujutatakse ette pigem tõsise kui naeratavana. Samas on mitmed meditsiinilised uuringud tõestanud, et positiivne mõtlemine tõepoolest mõjutab meie ajukeemiat ja sellest tulenevalt ka meie füüsilist keha. Ka sunniviisiline naeratamine võib tekitada inimeses õnnehormoone, vähendada stressi ning masendust.

 

Emotsionaalne töö on seotud emotsionaalse intelligentsusega

Oskus teiste heaolu nimel oma negatiivsete tunnetega toime tulla ja neid vajadusel ohjata ning väljendada viisakust ja positiivseid tundeid, on tugevalt seotud inimese emotsionaalse intelligentsusega ja empaatiaga. Ilma emotsionaalse intelligentsuseta ei ole võimalik emotsionaalset tööd teha.

Emotsionaalse töö osakaal erinevates ametites on viimaste aastate jooksul järjest kasvanud ning kasvab ka tulevikus. Seetõttu on väga oluline arendada emotsionaalset intelligentsust ka õpilastes. Seda on võimalik teha läbi erinevate rollimängude, harjutuste, ülesannete ja mängude. Siin saavad õpetajatele abiks olla ka kooli psühholoog, sotsiaalpedagoog ja eripedagoog. 

freepik.com

 

Mida saavad koolijuhid teha, et õpetajate emotsionaalset tööd toetada?

Uuringutes on välja toodud, et mida rohkem nõutakse töötajalt oma emotsioonide reguleerimist, seda suurem on ka tema emotsionaalne kurnatus ja läbipõlemisoht. Et emotsionaalne töö ei kahjustaks, peavad selged olema nii enda kui ka grupiliikmete isiklikud piirid ning kehtima keskkond, kus on võimalik neist piiridest rääkida.

Aet Kuusik toob emotsionaalsest tööst kirjutades välja, et “emotsionaalne töö on nagu nähtamatu liim, mis hoiab suhted korras ja tegutsemiskeskkonna lugupidavana ning mille olemasolust tuntakse puudust, kui seda tööd järsku enam ei tehta.”

Emotsionaalse töö tegemine eeldab emotsionaalse kapitali arendamist ja seda saab teha ainult läbi kogemuse ja refleksiooni. Siin on suureks abiks supervisioon, aga ka kovisioon. Üheks oluliseks strateegiaks emotsionaalse töö puhul on ka huumor ja asjade terve mõistusega võtmine.

freepik.com

 

On oluline, et koolijuhid teadlikult ja sihipäraselt märkaksid ja toetaksid õpetajate emotsionaalset tööd. Järgnevalt olen välja toonud erinevad viisid, kuidas koolijuht õpetajaid toetada saab:

  1. Sõnasta oma koolis selged nõudmised ja ootused õpetajate käitumisele ja suhtlemisele (emotsionaalsele tööle) kolleegidega, õpilastega, lapsevanematega.
  2. Toeta nende ootuste täitmist selleks soodsa keskkonna loomisega: väärtused visuaalselt seinale (nt õpetajate toas), väärtussõnumitega meened kingituseks, tänukirjad, jne.
  3. Julgusta õpetajaid pingelises olukorras kasutama sõbralikku huumorit (NB! Huumor ei ole sarkasm! Sarkasm on suhetes laastava mõjuga, huumor maandava mõjuga).
  4. Luba õpetajatel õppida, st luba teha vigu ja neid parandada. Vabasta keskkond liigsest ja lammutavast kriitikast, innusta üksteiselt õppima, oma kogemusi jagama ning üksteist toetama.
  5. Märka inimest ja pingutust ning tunnusta! Pane tähele, kui keegi on sõbralik kolleegidega, oskab hästi õpilaste ja lapsevanematega suhelda. Tõsta seda õpetajat esile, väärtusta võimalusel lisatasu või väikese tähelepanu-kingiga. Anna talle võimalus jagada oma kogemusi ja oskusi teistega, õpetada ja koolitada või olla mentoriks teistele õpetajatele, kellele emotsionaalne töö stressi põhjustab.
  6. Paku õpetajatele regulaarset supervisiooni ja/või kovisiooni.
  7. Soodusta õpetajate enesearengut nii professionaalina kui inimesena, võimalda tal käia koolitustel.
  8. Ole ka ise koolijuhina empaatiline, teiste vajaduste suhtes tähelepanelik, toetav ja positiivne, sest juht on alati eeskujuks!